Ader on haritava maa harimiseks mõeldud põllumajandusriist. See koosneb poomi otsas olevast raskest labast, mis on tavaliselt seotud seda vedava kariloomade või mootorsõidukite rühmaga. Seda juhitakse ka inimjõul. Seda kasutatakse mullaplokkide purustamiseks ja vagude kündmiseks külviks ettevalmistamiseks.
Mesopotaamia ja Egiptuse põllumehed hakkasid adraga katsetama 5500 aastat tagasi. Varased adrad olid valmistatud Y-kujulistest puitosadest, alumine oksaosa oli nikerdatud terava peaga ja kaks ülemist oksa olid tehtud kaheks käepidemeks. Seo ader köie külge ja tõmba seda lehma abil. Ots kraabib pinnasesse kitsast madalat kraavi. Põllumehed saavad adra käsitsi juhtida.
3000. aastaks eKr oli adra täiustatud, muutes selle otsa "adrakäpaks", mis suutis mulda tõhusamalt avada, ja lisades kaldu põhjaplaadi, mis suutis mulda küljele lükata.
Hiina ader arenes välja Leihe'st. Algselt võib seda siiani nimetada "LEIYU". Pärast veiste kasutamist Leibo vedamiseks eraldati ader järk-järgult Leibost, mille õige nimetus oli "ader". Ader ilmus Shangi dünastia ajal ja seda võib leida oraakli luude pealdistest. Varased adrad olid kuju ja süsteemi poolest toored. Raudadrad ilmusid Lääne-Zhou dünastia lõpust kevad- ja sügisperioodini ning adra vedamiseks kasutati veiseid. Lääne-Hani dünastia ajal ilmus sirge varrega ader, millel olid ainult adrarauad ja käsipuud. Piirkondades, kus veiseid napib, kasutatakse laialdaselt "tallamisadra". Tänapäeval on Sichuani, Guizhou ja teiste provintside etniliste vähemuste piirkondades adratallamisobjekte. Tallamisadra nimetatakse ka "Min" ja "jalgadraks". Kasutamise ajal astuge sellele jalgadega, et saavutada mulla pööramise efekt. Songi ja Zhou qufei "väljaspool mägesid. Kohalike tavade vastamine teiste nimel":
Ader on lusikakujuline ja umbes kuue jala pikkune. Risttala otsas, rohkem kui ühe jala, haarasid need kaks kätt ka kinni. Adrakäppade seas on vasakul lühike käepide, mis on ka koht, kus vasak maakond astub. Adrakäppade seas on vasakul lühike käepide ja koht, kus vasak jalg astub, on ka Viis päeva adra tallamist võib olla kariloomade kündmise päev, mis pole nii sügav kui muld.
Sui ja Tangi dünastiate ajal täiustati adra konstruktsiooni oluliselt ning ilmus kõver jüaani ader. Lisaks adra käetoele olid olemas ka adra seinad, adra nooled ja adra raskusastmed. Lu Guimengi leidan suutra järgi on adras 11 puidust ja metallist osa, millega saab kündmissügavust reguleerida ja reguleerida. See on 2,3 jalga pikk ja väga tohutu. Seda saavad vedada ainult kaks lehma. Hiina ajaloomuuseumis on Tangi dünastia adra koopia. Selle põhimõtet kasutab tänapäevane masinjuhitav hõlmaga ader. Võrreldes Lääne-Hani dünastia sirge jüaani adraga, parandas Tangi dünastia Qu Yuani ader adra raskusastet, mis suudab rahuldada nii sügava kui ka madala kündmise erinevaid vajadusi. Adra raskusastet täiustati. Tangi dünastias oli adra raskusaste ümmargune, mis suutis ümberpööratud mulla kõrvale lükata, vähendada edasiliikumise takistust ja mullaplokki ümber pöörata, et umbrohu kasvu peatada.
Vana-Euroopas kasutatud ader pole pronksiajast saadik kuigi palju muutunud. Ainult adra suu on alates kümnendast sajandist eKr üldiselt puidu rauaga asendanud. Sel ajal tõstab adramees adra teatud kõrgusele, mis nõuab märkimisväärset jõudu. Väljaküntud vaod ja harjad ei ole ei väga sirged ega ka väga sügavad, seega tuleb neid kaks korda künda. Teise läbimise korral moodustage esimese läbimise suunaga täisnurk.
Euroopas on uut tüüpi adra kasutatud juba esimesest sajandist eKr. Sellel on ratas kündmissügavuse reguleerimiseks, mis säästab künnimehe pingutust. Uuel adral on adranuga mulla lõikamiseks ja mall mulla pööramiseks. Vagu on sügav ja puhas, mis asendab varasemat kündmismeetodit. Uus ader on vanast raskem ja selle ülestõstmine nõuab märkimisväärset pingutust, seega kündavad põllumehed veistega. Hobusekasvatus sai alguse kümnendal ja üheteistkümnendal sajandil.
Adrad on endiselt kasutusel paljudes maailma paikades, sealhulgas Hiinas.
Adraga sarnaseid instrumente nimetatakse ka "atradeks".
Postituse aeg: 18. märts 2022